Olgu tegu Taru maratoni või muu spordisündmusega – igaüht võib tabada tunne, et finiš on küll lähedal, aga enam ei jaksa. Mida siis teha?
Iga spordilemb on kindlasti kogenud hetke, kui suurest ettevõtmisest, mille jaoks on mitu kuud higi valatud, on läbitud pool või pisut üle selle ja jalad muutuvad makaronideks või tammepakkudeks ning pähe hiilivad mustad muremõtted. Ma ei jaksa enam … Kuidas tema saab minust mööda vihiseda, ma olin ju trennis iga kord temast palju kiirem? Ma olen päris väsinud, aga 20 kilti on veel minna! või Kurat, mida ma siin üldse teen ja keda ma petan?! Niisugused mõtted võivad asjaolude kokkulangemisel maha murda isegi vaimselt kõige tugevama. Mida siis teha või kuidas end sellel raskel hetkel turgutada, et seatud eesmärgid siiski täita või jõuda finišisse piisavalt hea tujuga, et see ei jääks viimaseks sportlikuks ettevõtmiseks järgmise kolme aasta jooksul?
Ennast võib motiveerida vahe-eesmärkide püstitamisega. Näiteks: sõidan kindlasti järgmise toitlustuspunktini. Foto Ardo Säks
Tuleta meelde, miks sa üleüldse siin oled ja mille nimel pingutad.
Motivaatorid, mille nimel inimene pingutab, võib laias laastus jagada kaheks: ühed on sisemised, näiteks eneseületusest ja pingutusest saadav rahulolu, ja teised välised, näiteks finišiprotokolli kantav lõpuaeg, Facebooki üles laetud finišipilt ja sinna alla ilmuvad tunnustused sõpradelt. Olenemata sellest, milliste motivaatoritega sinu puhul tegemist on (tasub ka ära märkida, et tihti ei ole see ainult üks või teine, vaid kombinatsioon ühest ja teisest), katsu üles leida või endale meelde tuletada seda miskit, mille nimel sa just siin ja praegu pingutad.
Kui sul ei õnnestu ühtki endaga seotud motivaatorit meelde tuletada, otsi neid väljastpoolt. Tuleta meelde, kui palju on sinu jaoks tähtsad inimesed sind unistuste ja eesmärkide elluviimisel aidanud ja toetanud ning kui palju nad selle protsessi käigus on ise millestki loobunud. Mitmel korral on sul kaaslasega ära jäänud romantiline õhtusöök, sest parajasti on kalendris olnud hoopis lõigutrenn või uneaeg, mis tuleb minutipealt täis magada, sest unevõlg = ebapiisav taastumine? Seda kõike on ju tehtud ülla eesmärgi nimel ja nüüd ei ole küll õige hetk katkestada!
Enne võistlusi kõva häälega välja käidud lubadused on hea viis distsipliini hoida!
Antud lubadust tuleta endale meelde just siis, kui jooksmine iga sammuga aina enam mõnd naljakat koordinatsiooniharjutust meenutab või suusakeppe hoidvad käed teevad rohkem kahju kui kasu ning tekib maru tahtmine number rinnalt maha rebida ja kirudes koju ära minna. Siinkohal on muidugi oluline märkida, et välja käidud lubadused peaksid olema realistlikud või õige pisut optimistlikud, sest olgem ausad, enamik meist ei lunasta olümpiapääsmeid ega murra maailmarekordeid, vaid võistleb esmajoones iseendaga (ja loomulikult naabrimehega). Seega, selmet teha Facebooki postitus, mis lubab tähesadu ja ennekuulmatuid tulemusi, luba hoopis, et annad endast absoluutselt kõik, ja finišisse jõudes oled enda üle uhke, sest oled täna olnud iseenda kõige parem versioon!
Seisundi ümber mõtestamine. Tartu suusamaraton on 63 kilomeetrit pikk.
Selle asemel et neljakümne viiendal kilomeetril silmanurgast jäätunud pisaraid pühkida ja endamisi ohata, et jäänud on veel kaheksateist ilmvõimatut kilomeetrit, patsuta endale hoopis õlale ja kiida ennast läbitud kilomeetrite eest ning premeeri peatuspunktis näiteks sooja mustikasupiga. Neid edukalt läbitud kilomeetreid ei saa sinult keegi ära võtta ja positiivse meelestatusega tulevad viimased kilomeetrid ka palju kergemalt.
Defineeri probleem ja tegele sellega. Ma olen nii väsinud!, on väga üldine tõdemus.
Proovi välja selgitada, milles väsimus täpselt seisneb – kas varbad külmetavad, käed on villis, kõht on tühi või vasak sääremari kisub krampi − ja suuna kogu tähelepanu just selle konkreetse probleemi lahendamisele. Kui tegemist ei ole just tõsise vigastusega, piisab tihti ainuüksi mõnest väikesest tehnilisest korrektuurist või paarist toiduga saadud kalorist, et suusk jälle endise hooga libisema saada.
Naeratus teeb alati asjad kriipsuvõrra paremaks. Foto Kaimo Puniste
Pööra rohkem tähelepanu raja ääres ergutajatele ning naerata neile ja täna neid isegi siis, kui sisimas tahaksid röökida: „Kas te ka teate, kui raske mul praegu on?!” Kui anonüümsetelt kaasaelajatelt saadavast energiast ei piisa, kujutle, et järgmise lõpmatuna näiva tõusu lõpus seisab rühm sulle väga olulisi inimesi, kes kõik on tulnud siia just selleks, et sinule kaasa elada, ja kelle ainuke soov on, et sa võimsalt edasi sõidaksid!
Keskendu etappidele, mitte kogu distantsile, ja tähista iga vaheetapi läbimist.
Püstita endale väikesed vahe-eesmärgid, näiteks järgmisesse toitlustuspunkti või taamal paistva künka otsa jõudmine, ning tegele ainult selle eesmärgi täitmisega.
Püstita väikeseid eesmärke – näiteks raskel võistluses üks katsumus korraga. Foto BluIz60/Shutterstock.com
Lükka loobumist edasi.
Kas asjalood on juba nii kaugel, et peas keerlevad loobumismõtted? Selle asemel et kohe ja nüüd püss põõsasse heita, sea endale väikesed vaheetapid, mille jooksul saad oma seisundit jälgida, sellele hinnangu anda ja etapi lõpus uuesti otsustada. Kui jääda Tartu maratoni näite juurde, siis nüüd ja kohe raja kõrvale astumise asemel sõida rahulikult järgmise söögipunktini, tõmba paar korda hinge ja hinda oma seisundit objektiivselt ning siis langeta otsus. Lisaks kõigele pea meeles ka tõsiasja, et Raudsepal või Mägestikul rajalt maha astudes võib kuluda päris tükk aega, enne kui keegi sulle järele tuleb ja sooja sauna viib. Kas sa oled kindel, et tahad selle aja ühe koha peal seismisele kulutada või tuhiseksid selle asemel Lõuna-Eesti lumiste küngaste vahel?
Naerata.
Iga kord, kui sa naeratad, toimub sinu ajus väike mul-on- nii-hea- olla-pidu! Naeratamise ja isegi naerugrimassi tulemusel vallanduvad ajus endorfiinid ehk nii- öelda hea enesetunde hormoonid, mis mitte ainult ei paranda tuju, vaid alandavad ka mingil määral pulssi ja vererõhku ning toimivad valuvaigistina.
Loobumine on alati võimalus, mida keegi ei saa sinult ära võtta. Küll aga ei tasu selle võimaluse käikulaskmisega kiirustada – kasuta eespool välja pakutud strateegiaid nagu õlekõrsi miljonimängu kõige viimase ja otsustavama küsimuse juures!
Allikad:
1. Lane, R. D. (2000). Neural correlates of conscious emotional experience. R.D. Lane & L. Nadel (Eds.), Cognitive neuroscience of emotion (pp 345–370). New York: Oxford University Press.
2. Karren, K. J. et al (2010). Mind/Body Health: The Effect of Attitudes, Emotions and Relationships. New York: Benjamin Cummings.
Tekst: Markko Junolainen, Telesis Coaching Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2017 veebruar
