Katariina Merila (14) ja Dina Ellermann (37) on sihikindlad ratsaspordi koolisõidu meistrid. Ratsutamine on neidude igapäevaelu osa ja hobused nende perekondade liikmed. Eesmärkide saavutamiseks tuleb neil lisaks enda motivatsiooni hoidmisele tulla toime ka hobuste iseloomuga.
Dina meenutab, et ratsaspordini jõudis ta 1992. aasta novembris. Katariinast sai ratsutaja kaheksa aastat tagasi ja Dina juurde Rahulasse treenima asus ta eelmisel aastal. Varasemalt tegeles Katariina paralleelselt veel iluvõimlemisega, aga kui tuli ühe ala kasuks otsustada, valis ta hobused, kuna elus loom pakub rohkem huvi. Dina käis nooremana parema rühi nimel balletikoolis, hiljem mängis aga korvpalli ja lõpuks otsustas temagi hobuste kasuks. „Nende alade juures on ühine, et ratsutamine on ka nagu tants ja väga ilus. Sa pead suutma oma keha valitseda, see on tants hobustel.”
Ratsutaja pole kaassõitja
Katariina ja Dina tegelevad koolisõiduga, mida peetakse ratsutamise maailmas kõikide alade alguseks. Koolisõidus on ette nähtud kindlad elemendid, mille harmooniline sooritamine tekitab pealtvaatajas tunde, justkui ratsutaja oleks lihtsalt kaassõitja. Tegelikult on just hobuse juhtimise oskus see, mida igas treeningus täiuse suunas lihvitakse.
Ratsutamine ja treeneriamet käivad üldjuhul käsikäes, kuna ise trenne andes hakkad nägema, mida võiks teisiti teha. Nii hakkas Dina aastate jooksul lisaks enda arendamisele ka teisi juhendama. Igapäevaselt treenib ta Alla Gladõševa ja Sirje Argusega, kellelt saadud teadmisi Dina oma õpilastele edasi annab.
Iseloomuga partner
Hobused on küll ratsutaja partnerid, aga siiski loomad. Katariina kartis enne ratsutama asumist ja ka alaga tegeledes mitu aastat hobuseid. Ta läks trenni, tegeles erinevate hobustega ja õppis tundma, kuidas nad käituda võivad. Ühel hetkel saigi hobuse käekõrval talutamisest traav ja galopp. Dina sõnul kardetakse hobuse seljas kontrolli kaotada, kuna loomal on oma mõtted ja tujud. Kui hobusega tekib usaldus, kaovad ka hirmud ja tekib koostöö. „See on teraapia vorm, mis õpetab kannatlikkust ja hoolivust. Mina olin lapsena väga arg, aga hobustega tegeledes tekkis minus otsustuskindlus, sest üks kahest peab olema karja juht ja kolm sammu ette mõtlema.”
Ratsakoolides on valik hobuseid, kellega esialgu harjutatada. Võistlemise juurde jõudes kujuneb igal ratsutajal välja oma partner, kes vastavale tasemele treenitakse. Katariina on oma poni Mangoga sõitnud neli hooaega, aga omavaheline klapp tekkis neil alles eelmisel aastal. „Varem sõltus võistlustel kõik sellest, kuidas temal tuju oli, ta ei olnud stabiilne. Nüüd käib mu jõud temast üle.” Dina täiendab, et rolli mängivad ka Katariina kasvanud kogemustebaas ja omandatud tarkused – ta on hakanud paremini ratsutama.
Sportlase hing ja elu
Katariina sõidab ponide klassis, võistleb juba üle kolme aasta ja on osalenud ka rahvusvahelistel etappidel. Dina tiitlivõistluste loetelu täiendab selle aasta sügisel ees ootav MM USAs. „Ma arvan, et Eesti hobusekasvatajad võivad uhked olla, et me oma hobusega tiitlivõistlustele oleme jõudnud,” tunnustab Dina. Võistlustel käiakse aasta ringi, aga kõige aktiivsem hooaeg on kevadest sügise lõpuni, kuna talvised ilmad on ka hobustele väsitavad.
Hobused harjuvad võistlemise ja reisimisega kiiresti ning neis kasvab ratsutajaga sarnaselt spotlase vaim ja edevus. Dina muigab, et auringil ei suuda hobused võidurõõmu vaos hoida ja kipuvad kihutama.
Katariina peab oma seni parimaks tulemuseks lasteklassi meistritiitlit ja sisemeistrivõistluste hõbedat. Dina jaoks on iga kordaläinud võistlus hea võistlus. Eelmisest aastast meenutab ta Euroopa meistrivõistlusi, kus lisaks heale sooritusele kõnetas tema etteaste ka publikut. Lisaks on Dina jaoks oluline Saku Suurhallis toimunud maailmakarikaetapi võit. „See on fantastiline tunne, kui sa ei tee seda enam ainult iseenda, vaid ka kõikide teiste pärast. See sünergia on võimas!”
Mõistma peab sõnadeta
Emotsioonide eest koolisõidu võistlustel punkte kahjuks ei anta, sest Dina sõnul on kogu hobusega ette kantav kava selgelt reglementeeritud. Kohustuslike elementide lihvimiseks on Katariina ja Dina iga päev tallis ja treenimas. Puhkepause võetakse vaid pärast võistlusperioode. „Hobused on atleedid nagu meiegi, ainult et neljajalgsed ja nad ei oska enda eest rääkida. Me peame neid sõnadeta mõistma ja teadma, mis on nende jaoks parim,” lisab Dina.
Sõltumata treeningu ülesehitusest kuulub ratsaspordi juurde ka hobuste ettevalmistus ja järelhoolitsus. Talliminek on nii treening kui oma partneriga aja veetmine.
Sobiva partneri otsingud
Ratsutamine võib tunduda ohtliku alana, aga Dina sõnul on vaatamata vigastustele ja kukkumistele võimalik see küllaltki turvaliseks muuta. Tuleb järgida ohutusreegleid ja alati mitu sammu ette mõelda. „Üldjuhul teeb hobune midagi ettearvamatut, kui ta on hirmul. Ratsakoolis nad lollitavad, kui saavad aru, et nende seljas on kogenematu ratsutaja, ja katsetavad siis piire. Mõni hobune on kohusetundlikum, teine krutskeid täis.”
Katariina tõsisem vigastus juhtus paar aastat tagasi hüppel, kui ta peaga vastu latti kukkus. Ta ronis aga kiiresti hobuse selga tagasi ega andnud hirmule võimalust süveneda. Dina on aastate jooksul samuti ettevaatlikumaks muutunud ja eelistab väga noorte hobuste asemel tegeleda juba veidi taltsutatud ratsudega. Hobuste iseloomud on erinevad nagu inimestelgi ja toimiva koostöö saavutamiseks on vaja leida õige paar.
Vanusepiire pole
Dina tunneb, et on tänu hobustega töötamisele palju parem inimene. Ratsasport on Eestis populaarsemaks muutunud, aga see on kallis ala ja lisaks riiklikule Ratsaliidu toetusele on olulisel kohal sponsorid. Vanuselist piirangut ratsutamisega tegelemiseks ei ole, loevad kogemused ja oskused ning väga hea hobune. Dina naljatleb, et ka 70-aastane võib olümpiale pääseda. „Kui enamikul aladel tuleb umbes kolmekümneselt lõpetada, hakkab ratsutamises siis alles vanus mängima – siis oled sa heas füüsilises vormis ja oskusi on oluliselt rohkem kui nooremana. Iga hobune õpetab midagi juurde.”
Äpardusi juhtub
Koolisõidus on ka hobustel oma hiilgeaeg. Lihtsam on kogenenud hobustega, kes vähem iseloomu näitavad ja ratsanikku tunnetavad. Hobused tunnevad ära nii algaja kui kogenud ratsaniku ja respekteerivad juhendajaid, kelle juuresolekul nad naljalt üleannetusi ei tee. Äpardusi tuleb aga võistlustel ette ka siis, kui hobused eeskujulikult juhiseid järgivad. „Ükskord unustasin võistlusel näiteks skeemi ära,” meenutab Katariina.
Dina mäletab reisi Helsingisse International Horse Show’le. „Meil oli uus muusikaline vabakava ja mul läks see sassi, aga kohtunikele ei tohi seda välja näidata. Muusika jäi seisma ja mina olin seljaga kohtunike poole. Sain treeneri ja ema käest riielda ning mul keelati igasugune edaspidine improvisatsioon ära.”
Muusikalise vabakava paneb nii Katariinal kui Dinal kokku Erik Lill. Muusikavaliku puhul lähtutakse sellest, mis ratsutaja ja hobuse paari ning nende iseloomuga sobib. Meloodia peab kõnetama ja oma lugu jutustama. Koreograafia ja artistlikkuse hinded seisavad tehnilistest eraldi, aga annavad ratsutamisele atraktiivsust juurde.
Sihikindel sõltuvus
Katariina treenib koos grupiga ja eratundides, enne võistlusi keskendutakse eelkõige personaalsele trennile. Dina sõnul tulevad tulemused siis, kui treenerit usaldatakse, seda nii õpilase kui hobuse poolt. Katariina peab oma selle aasta olulisimaks eesmärgiks Põhjamaade meistrivõistlusi väikeste ponidega ja Eesti meistrivõistlusi. „Konkurents on päris kõva ja selleks, et midagi saavutada, peame väga palju pingutama. Tahaksin jõuda sama kaugele kui Dina … esialgu.”
Dina ütleb, et tunneb rõõmu igast päevast, mille saab imeliste loomade – hobustega – veeta. „Olen alati kõike sammhaaval teinud. Kui üks murdepunkt on ületatud, võtan järgmise. Kõik algab suurtest unistustest, aga kõigepealt tuleb väikesed ületada. Ma olen väga tänulik selle eest, mis sportlikus mõttes mu elus seni on toimunud, ja loodan, et me Katariinaga jõuame veel kaugele.”
Tekst: Kadri Kütt
