Tiim on nüüd küll koos, aga kuidas ühildada treeningud, mil üks on püsivalt pilvepiiril, teine peamiselt Tallinnas ja kolmas enamjaolt Tartus. Lisaks peavad kõik valmistuma erinevateks distantsideks. Tõotab tulla huvitav periood.
Piret ei hellitanud ning juba järgmisel päeval, mil oli teada saanud augustikuise eesmärgi, võttis ratta ning tegi Eestimaa tuules ja vihmas saja kilomeetrise otsa. Eeldus, et meie Silveriga jääme ikka väga varju, hakkas vaikselt tõeseks osutuma. Kuigi jah, ega see väidetavalt ka Piretil kergelt tulnud. Nagu ta ütles, siis sai sõidu ajal kaks korda haamri, aga õnneks kartulivahvlid, kohvi ja Rõngu Pagari leib päästsid elu. Hea, et tal ka ikka raske, muidu hakka veel mõtlema, et see katsumus sai tema jaoks liiga kerge valitud. Egas meil Silveriga ka muud üle jää, kui jalad tagumiku alt välja võtta ning korralikult treenima asuda. Kalendrist vaatasime, et sel nädalal oleme Silveriga samal ajal Otepääl, siis saame ka ühiselt trenni asuda.
Ma olen alati uskunud mitmekülgsesse treeningusse. Nagu ka korduvalt enda varasemates postitustes olen rääkinud, siis trenn peab olema põnev. Põnevust saab hoida mitmekesiselt treenides. Näiteks nüüd, mil põlv järjest paraneb, on minu treeningplaani tagasi tulnud paaritõuketrennid rullsuuskadel. Õnneks pole tasakaal kuskile kadunud ning rullidel tunnen end jätkuvalt kindlalt. Hea asendus ujumistrennidele, mil vette minemata saab ülakehale korraliku koormuse anda. Vaikselt tiksuda võin ma päris kaua ning vees ujudeski on tunne, et rahulikult kulgedes suudan lõpuni tulla küll. Küll aga pisut kiiremate liigutuste korral on hing paelaga kaelas ning keha laktaati täis.
Kui paljudel nüüdisaegsetel spordiharrastajatel on treeningutel probleemiks liiga kõrge tempo ja pulsisagedus, siis ise kipun kalduma sinna teise kategooriasse, kus kiiremaid liigutusi võiks rohkem olla. Nagu ikka, tõde on kuskil vahepeal. Kiirustrennid on tulnud tagasi. Ehk on siis lootust augustis ujumisega alustades ka pikemalt vastu pidada. Olgem ausad – ikka üpriski keerukas on end algusmeetritel tagasi hoida, mil sajad teised suure hooga kõrval rühivad. Tuleb võtta targalt ja alustada aeglaselt, aga … kui ma ei peaks seda tegema, siis vähemalt olen näinud vaeva ka oma kiirusliku vastupidavuse arendamisel ja ehk jõuan ikka normaalse tundega veest välja.
Sellel nädalal toimub Otepääl IRONMAN 70.3, kuhu loodetavasti kõik triatlonihuvilised on ka tulemas. Eesti triatlonimaastik on mulle tegelikult täiesti võõras ning ametlikult ühelgi triatlonivõistlusel osalenud ma ei ole. Möödunud nädalavahetusel õnnestus mul käia aga Paide triatlonil, kus nägin et hulle triatlonifanatte jagub. Kokku oli stardis ligi 300 sportlast, nii suuri kui ka väikeseid. Päris lahe oli vaadata, kuidas rahvarohkemad vanusegrupid kaldalt vette tormasid, igaühel seljas kalipso, peas ujumismüts ja ees ujumisprillid. Üsna ühtemoodi paistsid nad seal kõik. Aga sellise võistluse kõrvalt vaatamine tekitas mul veelgi suurema tuhina ise starti minna, seega olen õigel teel. 4. august ootab.
Ma olen alati uskunud mitmekülgsesse treeningusse. Nagu ka korduvalt enda varasemates postitustes olen rääkinud, siis trenn peab olema põnev. Põnevust saab hoida mitmekesiselt treenides. Näiteks nüüd, mil põlv järjest paraneb, on minu treeningplaani tagasi tulnud paaritõuketrennid rullsuuskadel. Õnneks pole tasakaal kuskile kadunud ning rullidel tunnen end jätkuvalt kindlalt. Hea asendus ujumistrennidele, mil vette minemata saab ülakehale korraliku koormuse anda. Vaikselt tiksuda võin ma päris kaua ning vees ujudeski on tunne, et rahulikult kulgedes suudan lõpuni tulla küll. Küll aga pisut kiiremate liigutuste korral on hing paelaga kaelas ning keha laktaati täis.
