Kes on Ago Kärtmann ja kuidas temast sai maailmatasemel rannajalgpalli kohtunik? Kohe saate teada.
Kui Eesti rannajalgpallikoondis on maailma jooksvas edetabelis nende ridade kirjutamise hetkel 50. kohal, siis ühes aspektis ollakse sellel alal maailma kõige teravamas tipus. Igapäevaelus politseinikuna leiba teeniv 40-aastane Ago Kärtmann on rahvusvahelisel tasemel rannajalgpallimänge vilistanud vaevalt neli aastat, kuid juba on ta suutnud ennast kohtunike eliiti sisse murda. Tänavu kevadel astus ta oma karjääris järjekordse pika sammu, kui määrati üheks õigusemõistjaks Bahamal toimunud maailmameistrivõistlustele.
Tavajalgpallist rannajalgpalli juurde
Kärtmann korraldas aastaid erinevaid muru- ja rannajalgpalliturniire, kuid vilemehena alustas ta tööd 2009. aastal, kui otsustas lõpuks litsentsi ära teha. Juba samal aastal tegi Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk talle ettepaneku hakata juhtima rannajalgpallikohtunike tegemisi.
„Algusaastatel olin murujalgpalli juures rohkem ja kuulusin ka päris tippkohtunike hulka. Üks aasta jäi peaaegu vahele seoses põlvevigastusega, mille sain ise süütust olukorrast jalgpalli mängides. Siis võtsin murujalgpalli vilistamisest pausi ja teenindasin vaid rannajalgpalli. Nüüd olen murujalgpalli vähem vilistanud,” kommenteerib mees ise.
Karjääri kiire areng
Kärtmanni karjääri areng rannaliival sai hoo sisse 2013. aastal, kui Eesti Jalgpalli Liit esitas ta nime rahvusvahelisele alaliidule ja FIFA määras ta rahvusvahelise kategooria kohtunikuks.
„Samal aastal sain kohe esimese määramise rannajalgpalli Euroliiga etapile Moskvasse. 2014. aastal osalesin Itaalias Jesolos toimunud MM-i Euroopa regiooni kvalifikatsiooniturniiril, kus kuulusin ka finaali vilistanud brigaadi,” meenutab vilemees oma esimesi rahvusvahelisi ülesastumisi.
Seejärel on Kärtmann igal aastal pääsenud teenindama Euroliiga etappidele ja vilet sai ta puhuda ka 2015. aasta augustis kodusel Pärnu rannal toimunud Euroliiga superfinaalis. Samuti kutsuti mees eelmisel aastal Bakuus toimunud esimestele Euroopa mängudele.
Üllatusmääramine MM-ile
Iga kahe aasta tagant toimuvad rannajalgpalli maailmameistrivõistlused peeti tänavu 27. aprillist kuni 7. maini Bahamal ja esimest korda kutsuti nii kaalukale turniirile ka meie oma mees. „Möödunud aasta vilepartiid rahvusvahelisel tasandil läksid väga hästi ja väike lootus oli, et MM-ile kutsutakse,” vastab Kärtmann küsimusele, kas ta oskas kutset suurturniirile ette oodata.
„Euroopa rannajalgpallikohtunike nimekiri on pikk ja tippu pääseda on keeruline, pea võimatu. Siin on ka poliitika mängus, mistõttu ma ei pidanud MM-ile pääsemist tegelikult reaalseks. Seega pean siiski ütlema, et määramine sinna tuli tõesti üllatusena.”
Intensiivne ettevalmistus
Enne MM-turniiri algust kogunesid vilemehed viiepäevasele seminarile, kus tehti väga intensiivselt tööd: „Seal käsitlesime reegleid, töötasime läbi videomaterjali ja tegime erinevaid teadmistekontrolle. Lisaks teoreetilisele poolele toimusid füüsilised treeningud ja lõpuks tuli läbida füüsilise võimekuse test.”
Turniiril said kohtunikud reeglina päev varem teada oma määramise mängule ja seejärel algas ettevalmistus: „Tuli süveneda võistkondade koosseisudesse, kuidas nad oma mängu üles ehitavad ja milliseid taktikaid mängijad kasutavad. Vaatasime varasemate mängude videoid ja arutlesime vastava maa kohtunikega nende meeskondade hingeelu.”
Kärtmanni sõnul oli kohtunikel ka iga mängupäeva hommikul füüsilised treeningud, kus kõik pidid kasutama pulsivööd ja selle abil saadud andmed töötas läbi füüsilise ettevalmistuse instruktor. Vahetult mängu eel tehti koos instruktoriga 15-minutiline soojendus ja pärast mängu oli koosolek kohtunike vaatlejaga. Järgmisel päeval vaadati üle mänguvideo ja arutati üles märgitud olukorrad lahti.
Tuleb jääda professionaalseks
„Kui me räägime MM-ist, siis loomulikult on koos meeskonnad üle maailma ja paljud ei räägi keelt, mida kõik kohtunikud mõistaksid,” viitab Kärtmann kohati tekkivale keelebarjäärile. „Kuna mängutempo on väga kiire, peab kohtunik igale situatsioonile lähedale jõudma. Kui oled juba olukorrale lähedal, siis üldjuhul tuleb ka õige otsus. Seetõttu väga palju selliseid olukordi ei teki, kus mängijal oleks põhjust kohtunikuga suhelda.”
Kärtmann nendib, et muidugi on ka rannajalgpallis palju n-ö staarmängijaid, kes tahavad pidevalt tähelepanu ega ole kunagi kohtunikega nõus. „Siis tuleb ise säilitada rahu, sest kohtunik ei tohi endast välja minna – see pole professionaalne. Mänguväljakul ei lasku me vaidlustesse ja alles viimasel vajadusel rakendame distsiplinaarkaristusi,” selgitab vilemees, kuidas konflikte üritatakse vältida.
Petturitel peaks endal häbi olema
Kärtmann teab tippkohtunikuna väga hästi, mida sellisel tasemel vilistades silmas tuleb pidada. „Tähtis on jääda iseendaks. Oleme kohtunikega omavahel pidevalt raadioseadmete kaudu ühenduses ja vilistama peab seda, mida nägid või nägi sinu kolleeg. Tuleb eristada olulist vähem olulisest ja võimalusel ennetada tekkivaid konflikte mängijate vahel. Läbi peab nägema ka mängijate katsed kohtunikku petta,” ütleb ta.
Vilemehe sõnul on kohtunikele aastate jooksul selgeks saanud kindlad mängumehed, kes üritavad moel või teisel simuleerimise ja endale soodsate otsuste väljapetmisega tegeleda. Tänapäeval on aga mänguväljak eri nurkade alt kaameratega kaetud ja hiljem on kõik olukorrad videokordustes täpselt nähtavad. Seetõttu peaks tema arvates nendel „petturitel” olema häbi nii enda kui ka poolehoidjate ees.
Tavajalgpalliga raske võrrelda
Meie loo peategelase sõnul on rannajalgpallil tavajalgpalliga üsna vähe ühist. „Kõige suurem sarnasus on see, et väljakumängijad ei tohi palli käega mängida. Rannajalgpall sarnaneb rohkem hoopis saalijalgpalli ehk futsaliga. Kohtunike liikumised, positsioonivalik, mängu pikkus ja väljaku suurus on sarnased. Rannajalgpallis liiva sees hea tempoga mängu teenindada pole just lihtne ettevõtmine. Tempo on kiire ja mängijad on väljakul tihedamalt koos kui murujalgpallis, mistõttu kontakte tekib rohkem,” räägib Kärtmann.
„Eesti rannajalgpall saab sel aastal 15-aastaseks. Ma siiralt loodan, et õige pea näeme rannajalgpalli MM-il juba ka Eesti rahvuskoondist,” loodab Kärtmann näha oma lemmikala edasist arengut Eestis.
Aga kuidas ikkagi politseinik = rannajalgpallikohtunik?
„Nende kahe ameti vahele võib julgelt võrdusmärgi tõmmata. Mõlemas ametis tuleb olla eriti tähelepanelik, kasutada ausa mängu võtteid, tunda nii mängureegleid kui ka inimesi, kelle üle õigust mõistetakse. Kaine mõistus lahendab lahkehelid ja viib iga olukorra positiivse lõpuni,” kinnitab Kärtmann.
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: Siim Semiskar / erakogu
