Haanja rattaklubi sportlase Mari-Liis Mõttuse hooajaks valmistumise plaanid keerasid kihva maanteeratta treeningul teed ületanud kitsed. Sportlane valmistus Euroopa meistrivõistlusteks, kuid ratta asemel tuleb tal nüüd karkude leppida.
Kitsed ehmatasid umbes kiirusel 30 km/h sõitnud rattureid Põlvamaal Tilsi lähedal, veidi enne vana Postitee algust ühe metsatuka servas. „Sõitsime neljakesi, mina olin grupis teisel positsioonil ja otseselt loomi ei märganud. Minu ees vändanud kaaslased aeglustasid ootamatult ning halbade asjaolude tõttu leidsin mina end asfaltteelt külili. Ühe jala sain pedaali küljest lahti ja see jäi kukkudes ratta alla nii halvasti, et murdsin pindluu,“ meenutab Mõttus.
Kitsed tegid halva üllatuse
„Tundsin, et pilt hakkab eest minema, üritasin rahu säilitada. Jalg tegi haiget, kuid mõne aja möödudes tundus, et saan edasi sõita. Minna oli veel umbes paarkümmend kilomeetrit. Koju jõudes sain aru, et midagi on väga valesti, jalale ei saanud enam toetada,“ ütles rattur, kes suundus otsejoones arstide juurde.
Kitsedega kohtus sportlane sellisel viisil elus esimest korda. „Ma isegi poleks selle peale tulnud, kuigi autoroolis olen alati valvas ning arvestan võimalike tee peale joosta võivate loomadega. Rattaga sõites jälgin liiklust ja sõidukeid, kui tee on tühi, siis tähelepanu kaob.“
Pole lootust maha matnud
Mari-Liis Mõttus loodab väga, et saab juuni teisel nädalavahetusel Jõelähtmel Eesti meistrivõistlustel maastikurattamaratonis stardis olla. „Veidi ju aega on, ehk saan selleks ajaks mingil määral võistlushoogu. Vaatame, mis seis pärast kipsi eemaldamist vastu vaatab,“ on rattur lootusrikas.
„Kui juunis võistelda ei õnnestu, siis ehk juulis. Plaanis on nii kodused maastikurattamaratonid, XCO Eesti karikasari ning juuli teises pooles Kiviõlis toimuvad Eesti meistrivõistlused maastikurattakrossis. Kahjuks tuleb loobuda ka reisist koondisega Austriasse, kus on kaks kõrgema kategooria võistlust. Hooaja kalender on tihe, sõite jagub igasse nädalavahetusse, eks jälgin enesetunnet ning teen vastavalt otsuseid.“
Klõks käis Hispaanias
Rattasõiduga alustas naine tänu isale, kes võttis tütre kaasa lastesõitudele. „Tema käis rattamaratone sõitmas ning mina sain lustida väga noortele mõeldud distantsidel, eks sealt see pisik tekkis. 2011. aastal viis isa kogu pere Hispaaniasse kevadlaagrisse ning sain temaga koos trenni kaasa. Seal käis klõks ära, tundsin et nüüd tahan ainult ratast sõita!“
Laagritest on saanud neiu jaoks mõnus traditsioon. „Mul on hetkel pea 5600 rattakilomeetrit juba kogutud, kokku üle 300 treeningtunni,“ arvutab Mõttus.
Adrenaliin maastikult
Kuigi trenni teeb sportlane palju ka maanteel, siis süda kuulub maastikusõidule. „Mulle meeldib see adrenaliin, mis maastikukrossi sõites tekib – sõidad kõrge pulsiga, pead takistusi ületama. Raske, samas nauditav ja mõnus tunne.“
Elu kõige olulisemaks saavutuseks peab Mari-Liis Hiinas Nanjingis 2014. aastal noorte olümpial maastikul eliminaatorsõidus välja võideldud kolmandat kohta. „Kvalifikatsioonist said 16 parimat edasi, veerandfinaale sõitsime neljakesi kuni finaalideni. Kolmas koht oli ootamatu, ma polnud sellise sõiduga varem kokku puutunud,“ nendib ta.
Sõite peaks nautima
Eesti sõite ja radu ei pea rattur ülemäära keeruliseks. „Kui sa pole harjutanud, siis soovitan valida poolmaratoni, mis on paari tunniga läbitav. Rajad on korralikult valitud, märgistatud ja turvatud, ei pea ise leiutama. Lisaks saab toidupunktides energiat varuda ja kui midagi juhtub, on abilised kohe olemas. Ratturid on väga sõbralikud ja hoolivad. Üksinda metsaradasid vallutama minna ei pruugi olla kõige parem mõte,“ arvab ta.
„Üleüldse võiks sõitu pigem naudinguga võtta ja tempoga piiri pidada, kui just ei ole plaan esikohta püüdma minna või punkte koguda. Võta sõbrad kaasa ja saad hea elamuse,“ soovitab sportlane.
Tekst: Marta Vasarik
