Ratastoolivehkleja Anna Mezentseva: jumaldan vehklemist ning mäletan halva kogemusena aega, kus mul ei olnud võimalust vehelda

Kui midagi tõeliselt tahad ning eesmärgi nimel iga päev tegutsed, siis suure tõenäosusega selle ka saavutad. Just nii liigub unistuste suunas Anna Mezentseva, kes alustas tavavehklejana, kuid tervisemurede tõttu pidi karjääri jätkama ratastoolis. Temas peitub tõeline võitlejahing, sest ta ei taha kunagi leppida võistlustel kesise tulemusega – eesmärgiks on alati poodiumikoht.

Anna hakkas vehklemisega tegelema 12-aastaselt ning juba kahe aasta pärast sai osaleda Noorte Olümpiamängudel Moskvas, kus saavutas võistkonnaga 4. koha. Tema karjäär kulges tasapisi tipu poole, aga komistuskiviks osutus põlvevigastus, mille tõttu tegi Anna vehklemises lausa 8-aastase pausi. Praegu nimetab ta seda oma elu halvimaks otsuseks. Õnneks leidis visa naine Pariisis ooperi lavastajaks õppides ja vabakutselisena töötades tee tagasi spordi juurde.

Millega just vehklemine Teie südame võitis?

Vehklemise juures on mulle alati meeldinud, et see põhineb mõtlemisel ja strateegial. Vehklemismatšil on väga palju eri koostisosi, lisaks võib juba puhtalt tehnikaga lõputult tegeleda. Vehklemisvõtteid tuleb kombineerida vastavalt olukorrale ja vastase stiilile. See on väga põnev ja ei ammenda ennast kunagi. Minu vehklemise armastuses on väga suur osa ka mu treeneril Anatoli Jasnovil ja vehklemisklubil Tartu Põhjakotkas.

Miks pidite püsti vehklemise vahetama ratastoolivehklemise vastu?

Ühel hetkel (1999. aastal) tekkis mul trennis põlvenihestus, kuid pärast seda sain suhteliselt kiiresti vormi tagasi. Seejärel juhtus võistlustel uus põlvenihestus ning pärast seda ma ei saanud psühholoogiliselt hakkama. Seni olin harjunud poodiumitega, aga peale vigastust olin sellest väga kaugel ja otsustasin minna õppima Pariisi ooperi lavastamist. Nii tuli vehklemisse kaheksa aastane paus. See oli minu elu kõige halvim otsus. Ma nägin vehklemist peaaegu iga öö unes.

Kui selgus, et jään Pariisi elama, otsustasin minna vehklemistrenni lihtsalt iseenda jaoks, mitte selleks, et võistelda. Läksin jaanuaris 2016. Pool aastat kulus sisse elamiseks, aga kohe esimesel hooajal sain Pariisi karikal hooaja kokkuvõttes kolmanda koha.

Hakkasin tasapisi oma vehklemisvormi taastama, kuid teise hooaja keskel nihestasin uuesti põlve. Siis selgus ka, et mul on kaasasündinud põlve düsplaasia. Tehti operatsioon, mille käigus põlv paigutati ümber ja pandi kahe kruviga kinni. Tegin väga palju tööd, et kiiresti jalule saada ning juba kolme kuu pärast sain osaleda Ile de France’i võistlustel, kus saavutasin kolmanda koha. Jala taastumine jättis siiski väga soovida. Arstid aga arvasid, et kõik on korras, seni kuni mu jalg Eesti meistrivõistlustel kruvide alt murdus. Õnneks pandi jalg ilusti metallplaatide abiga kokku, kuid ühtlasi selgus, et mul on närvikahjustus. Kuna olin endale vandunud, et ma ei jäta vehklemist, siis lihtsalt läksin ratastoolivehklemist tegema.

Milline oli üleminek tavavehklejast ratastoolivehklejaks?

Esimesed kuus kuud trennis iga päev nutsin, sõitsin koju ja nutsin, magasin, ärkasin hommikul, mediteerisin ning õhtul trennis uuesti nutsin. Nutsin lahinal ka igal võistlusel. See oli minu isiklik põrgu. Paremaks hakkas minema, kui jõudsin arusaamisele, et ratastoolivehklemine on nagu peegelpildis vehklemine: kõik minu senised refleksid on valed ja kõike, mis oleks jalgadel vehklemises viga, peab tegema. Nii hakkasin üles ehitama uusi reflekse ja ennast ümber õpetama. Seejuures kaotasin igasuguse mängulisuse ja tunnetuse, aga õnneks toetasid mind väga palju Eesti Paralümpiakomitee, Eesti Invaspordi Liit ja treener Anatoli Jasnov. Treener andis mulle eratunde ja lasi mul vehelda ratastoolis oma klubi trennis ning mis kõige tähtsam, ta suutis mulle anda tagasi vehklemisrõõmu ja tunnetuse.

Kui suur erinevus on sportlase jaoks püsti ja ratastoolis vehklemise vahel?

Ratastooli ja jalgadel vehklemise kõige suurem erinevus on kiirus. Pärast kohtuniku märguannet: „Valmis. Alga!“, on jalgadel veheldes aega rahulikult alustada ja tunnetada vastast, kuna sportlaste vahel on piisavalt distantsi. Seevastu ratastoolid on maa külge kinni löödud ning distants on täpselt selline, et kiire rünnaku abil saab kohe vastast torgata. Seega, minu esimesed kohtumised nägid välja nii: „Valmis. Alga!“, ja ma sain juba torke.

Kohtunik on siin sama hea kui teine vastane, tema ülesandeks on öelda: „Valmis. Alga!“ erineva rütmiga ja kiirusega ning kui enne kasvõi korraks liigutada, kui kohtunik oma „alga“ lõpetab, saab algul kollase kaardi, siis punase. See tähendab trahvitorget ning iga järgmine enneaegne liigutus maksab ühe trahvitorke.

Alguses ma ei osanud üldse kohtunikku kuulata ning kuna kiirus on nii suur ja pinge meeletu, siis ikkagi korraks liigutasin ja sain punaseid kaarte. Esimese võistluse jooksul sain neid mitu korda rohkem kui terve senise vehklemiskarjääri jooksul kokku. Emotsionaalses plaanis oli see suur katsumus, sest jalgadel vehkleja saab punase kaardi suhteliselt suure reeglirikkumise karistuseks.

Aga kui aru saada, et tegelikult algab kohtumine palju varem, veel enne, kui kohtunik üldse rääkimist alustab ning kui omada oma strateegiat, ennetada ja tunnetada vastast ning harjuda kohtumise suure kiirusega, siis võib juba vehelda ja matši nautida.

Väga positiivne ratastooli vehklemise juures on see, et lisaks kiirusele, töötab väga palju käsi ning see on põhjus, miks Prantsusmaa klubides jalgadel vehklejad vehklevad trennis ka ratastoolis –  areng on mõlemapoolne.

Millised on Teie tavapärased treeningud?

Enne karantiini jagunesid minu treeningud periooditi. Tegin trenni Pariisis, Tartus ja Ukrainas, kas treeninglaagris või Lvivi klubis. Mul oli vähemalt üks trenn päevas ja lisaks sellele tunnid. Treeninglaagris toimus kaks ametlikku trenni, üks vahetrenn, vahepeal tunnid ning massaaž. Õhtul pärast sööki tegin nn kodutööd, et päeval õpituid uusi asju kinnistada. Rahulikumatel aegadel käin jõusaalis, et kardio- ja jõutrenni teha. Aga spordialana tegelen väga sihikindlalt ainult vehklemisega ning kõik, mida teen, teenib ainult üht eesmärki – tõsta oma ratastooli vehklemistaset.

Kui suur roll Teie meelest vehklemises on vaimsel tasakaalul?

Mulle meeldib öelda, et vehklemine on male jalgadel. Vehklemise juures on ääretult tähtis tunnetus ja mäng ning seega ka vaimne tasakaal, kuna olukorrale reageerida tuleb siiski füüsiliselt. Mind on väga palju aidanud mediteerimine, mida ma vihkan kogu hingest, aga mediteerin siiski, sest ma tean, et sellel on väga suur mõju minu alateadvusele.

Kõige tõhusamini aga aitab mul vaimu hoida minu treener. Kui ta on minuga võistlustel kaasas, siis ta oskab mind hallata ja ma usaldan teda nii palju, et ise kunagi vaimsele poolele ei mõtle.

Millised on Teie parimad saavutused ratastooli vehklemises?

Hetkel on selleks 12. koht MK-etapil. Mis tähendab, et mul on jäänud ületada veel kaks läve: saada kaheksa hulka ja siis nelja hulka, mis tähendaks juba poodiumi. Esimesel hooajal, kui hakkasin ratastoolis vehklema, võitsin tegelikult ka Prantsusmaa võistlusi, alustasin 2. kohaga ja hiljem hakkasin võitma. Samuti on mul Iwasi ametlik hõbemedal satelliitturniirilt ning 3. koht Sarreabourg’i rahvusvahelistelt võistlustelt.

Kuidas koroonakriis mõjutas Teie treeninguid ja võistluskalendrit?

See oli täielik katastroof ja palju hullem kui oleksid osanud arvata. Selgus, et ma ei suuda joosta, aga kõndimine ei ole piisav pingutus ning mul tekkis unetus. See oli väga keeruline aeg, siiski sain kodus iseseisvalt märklauaga tööd teha. Nüüd tuleb Pariis karantiinist tasapisi välja, meil on lubatud rattaga sõita ning antud oludes on see ainuke kardiotreening.

Pariisis saab trenni teha loodetavasti sügisel. Ausalt öeldes ootan, et piirid läheksid lahti, et minna kas Tartusse või Ukrainasse trenni tegema. Kuna järgmine MK-etapp on arvatavasti novembris, siis mul oleks hädasti vaja vehelda vastastega ja ratastoolis.

Kriisi tõttu jäid ära üks MK-etapp ja Euroopa meistrivõistlused ning arvatavasti jääb ära ka suvel toimuma pidanud Poola võistlus. Teadagi lükati edasi paraolümpiamängud. Minu jaoks on see väga hea, sest annab võimaluse taset tõsta. Alustasin ju ratastooli vehklemist 2018. aasta augustis, aga juba novembris olid esimesed paraolümpia kvalifikatsioonivõistlused. Mul oli kogu aeg tunne, et oleks olnud veel aastakest aega lisaks vaja.

Millised eesmärgid olete endale spordis seadnud?

Minu eesmärgiks on paraolümpia kuldmedal. Annan endale aru, et see saab olema väga raske, eriti arvestades seda, et alles hiljuti hakkasin ratastooli vehklemisest aru saama. Samuti on mu kindel soov edendada ratastooli vehklemist Tartus.

Millega spordi kõrval veel igapäevaselt tegelete?

Ma olen ooperilavastaja ja hetkel on käsil üks projekt Pariisi Théâtre Nord-Ouest’is.

Kuidas julgustaksite sportima neid, kes mõne puude tõttu ei saa teha kõiki asju nii nagu tavaline terve inimene?

Kõige tähtsam on mitte alla anda, eriti siis, kui olukord tundub lootusetu. Ühelt poolt tuleb leida enda kirg, püstitada eesmärke ning hoida alati meeles, et tänapäeval on olemas väga palju võimalusi teha seda, mida tegelikult teha tahate. Mõnikord lihtsalt tuleb seda teha teisiti, kasutada abivahendeid, otsida ja leiutada, kuid ühel hetkel saab see teoks. Nii näiteks tahab minu sõber, kes on paraliseeritud allpool rinda, uuesti käima hakata ja tegeleb eksoskeleti proovimisega. Teine sõber, kes lapsepõlves vaevu kõndis, suudab nüüd jooksurajal joosta.

Tippspordi juues on oluline ka see, et võistlustel osalemine tekitab oma riigi esindamise tunde ning annab lipu kandmise rõõmu. Meil on väga vedanud Invaspordi Liiduga, kes äärmiselt palju toetab ja aitab ning tekitab mulle tunde, et Eesti seisab mu seljataga.

Mulle pakub sportimise juures väga palju naudingut ka eesmärkide püstitamine ning nende saavutamine koos treeneriga. Samuti on mu riiul täis karikaid ja ning medaleid, mis teevad hinge soojaks ka raskematel aegadel.

Kuidas leida endale õige paraspordiala?

Sportimisvõimaluste kohta saab infot Eesti Invaspordiliidu koduleheküljelt. Muidugi võib leida endale hingelähedase spordiala, vaadates YouTube’is kõikvõimalikke paraspordialasid ning seejärel Eestis selle ala klubi üles otsida. Spordiala valimisel peaks kuulama südant ning kindlasti käima proovimas. Isegi kui tundub, et füüsiliselt on valitud ala liiga keeruline, aga see meeldib, tasub proovida, sest väga tihti füüsiline seis paraneb ja keha kohaneb. Peamine kriteerium on see, et sporti teha oleks väga põnev ning tekiks tunne, et mitte mingil juhul ei taha trenni ära jätta. Siis on see kohe kindlasti teie spordiala.

Ma arvan, et spordi tegemisest võib saada salaallikas, kust jõudu ammutada oma igapäevaseks eluks ja muude, mitte spordiga seotud, eesmärkide saavutamiseks. Ka klubikaaslased muutuvad üsna tihti kiiresti peaaegu perekonnaliikmeteks.

Millest Teie sportimiseks motivatsiooni ammutate? 

Minus on väga suur kullaiha. Ma armastan väga võita ega suuda rahule jääda, kui ma ei saavuta võistlustel poodiumikohta. Naudin meeletult enda ületamist, meeskonnatööd eesmärgi nimel ning seda teekonda ehk protsessi. Muidugi jumaldan vehklemist ning mäletan halva kogemusena aega, kus mul ei olnud võimalust vehelda.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: erakogu